mäkkide hääled

ok, me lasime need asjad üles ja võtsime maha ka. igasugust müra tekkis. mõni masin jäi filminäitamisel vahelduse mõttes kinni [selge märk, et tuleb kahetuumalise peale üle kolida]. heli ei hiline, aga pildi eest ei saa sa kunagi päris ausa näoga vastutada. kontsert olevat tekitanud mõõdukat õõva, mõnda aega polnud sugugi selge, kes istuvad seda klassikalist klimberlandi mängiva klaveri taga, varjud tekitasid tunde, nagu seal oleks olnud tõepoolest elusad inimesed.

tehnoloogia muuseumis hõljusid mäkkide hääled. nad kõlasid, nagu nad oleks tulnud vee alt. ma ei ole väga kaua aega midagi ilusamat kuulnud. inglite laul võiks kõlada nii nagu need mootorite perioodilistest suunamuutustest tekkivad kõrged sagedused.

me lähme nüüd jõhvist ära. aga tõenäoliselt me täiendame seda bloogi edaspidi ka. me ei suuda ettenäitamist vaadata kui protsessi lõppfaasi. materjali kuhjub ikka veel. kuhu me ta paneme, ei tea. ilmselt ka siia.

laudlind

30. juuni ööl vastu 1. juulit
kollektiivse töö mõjud ehk essensoni arhetüüpne unenägu:

kõik 6 inimest kes me jõhvi multikulti asja ajame, olime mustast lauast kokku klopsitud linnukujulises lennukis. vahepeal osad meist kadusid küll pildist, kuid teada oli, et kõik on kusagil olemas. lindlennukis istus nurgas veel keegi karguga mees...kelle nägu ei taha meenutada, iseenesest ei jätnud ta pahatahtlikku muljet, aga midagi vahepealset tema juuresolekust õhkus.

maandusime kaks korda. esimene kord lendasime kaua, tiivad lehvitasid ning kui väljaspool möllas stiihia, siis lindlennukis oli turvaline olla, kõigutamist oli vähe, kuigi õhuruumis vahetusid valgused, õhu tihedus ja mööduvad pilved väga agressiivselt...

maandusime kusagil mingisuguses looduskeskkonnas, maandumine ise oli imelihtne. maandumisplats meenutas ülevalgustatud filmivõtete paika. viibisime maal vaid mõned hetked. kohe varsti tõusime jälle kergelt ja sujuvalt õhku.

meiega koos, väljaspool õhusõidukit, lendas seekord kakk...ilus, hall, aga silmavaade oli inimese oma või kui mitte inimese oma siis vähemalt väga terav ja läbitungiv... mingisugusel hetkel hakkas kakk meie pihta nooli lennutama. põiklesime kõik osavalt kõrvale, kuni olukord läks üpris segaseks. seejärel tõusis karguga mees, kes oli kogu aeg nurgas istunud, püsti ja me maandusime teist korda...pehme maandumine, suhteliselt kiire aga sujuv.

ei majad ega inimesed saanud viga. inimgrupp ja keegi lapsekäruga naine lihtsalt paisati väga sujuvalt teisele tänavale. maandusime keset linna... teadsin, et teatrimaja ette (kohe poolpimedas ei saanud aru, aga tunne oli, et see võis olla ka la scala milanos).

yhendused maailmaga

20. sajandi inimene veetis oma elu, ühendades juhtmeid. teatrietendus toimub ainult siis, kui õiged juhtmed on pesast pesasse veetud. elu käib üksnes inputi ja outputi, sisendi ja väljundi vahel. kõik muu tundub olevat haihtuv viirastus, ghost, millel pole varjugi, rääkimata eksistentsist. ja siis võid üllatusega avastada, et kusagil mingi betoonsein seisab püsti, aga teda ei olegi juhtmega kuhugi ühendatud. täitsa ise seisab. no mis kurat see on! ei saa olla. aga tõesti, juhet pole. ja seisabki, ainult betooni ja armatuur-raudade peal, ilma elektrita.

õige küberpunkar sellega siiski leppida ei saa. kui metsa lähed, olgu kõrvaklapid peas, ütleb vana küberinimeste rahvatarkus. muidu läheb sääsk kõrva.

other sounds

mingil hetkel võttis essenson kirve ja sae ja läks linna peale materjali hankima. ta tahtis teada, mis inimestel puudu on. inimestel oli puudu palju asju, aga kui ma piltide pealt vaatan, mismoodi essenson küsimusi esitades välja nägi, siis ausõna, ma vastaks ise talle ka ükskõik mida, ja mõtleks veel pooled asjad juurde ka. sest ta näeb mikrofoni ja klappidega välja otsusekindel ja mõjuvõimas ja ilmselgelt pole tal vaja teha midagi muud, kui vajutada lihtsalt paari nuppu maailma juhtpuldil [mis tal päris kindlasti taskus on, või äärmisel juhul võtab ta selle oma kaameramehe tencu käest] ja kõik mured pihustuvad, nagu oleks käivitatud paari megatonnine kõigi probleemide annihillaator.

igatahes tuli essenson jahilt suure seljatäie sotsiaalstatistilise materjaliga, millele me peame nüüd ühiste jõududega leidma kohe, kuhu see tuulduma riputada [enne kui see rikki läheb, eksole].

lemmikpilt

see pilt on meie kõigi absoluutne lemmik

klaviaatorid

me ei vabane keyboardi-kunstist. märgiliste klahvide vajutamine moodustab ühe suurema osa reaalsusest meie ümber. programmide juhtimine niikuinii, aga ka helidele ligipääsemine ühel või teisel kujul, isegi lausa vanal arhailisel klaverimängu kujul. pärast seda, kui ircami-põhine mõtlemine on akustilise etteantuse totaalselt üle kavaldanud, tuleb tagasipöördumine mustade ja valgete klahvide ja pingutatud undava traadi maailma. sandra esitab akadeemilistest normatiividest tõukuvaid klaverikontserte, tencu sekundeerib ja filmib seda, essenson laulab, käsi klaveril [seeliku ja kohvitassi on ta unustanud]. ma tõesti ei saa aru, milleks on vaja veel noote. live-action role-play [larp] on võtnud kontserdisaali sobiva kuju, ümberkehastumine on täiuslik. ma arvan, mulle meeldiks minna sandrale noodilehti keerama : keegi peab ju ometi selle sisulise töö ka ära tegema. ave caesar, klaviaatorid tervitavad sind!

romancer

kuigi pealkiri tundub olevat viide neuromancerile, ta ei ole. seekord tuleks pealkirja lugeda üksüheselt. ida-virumaal kipub igale hui-kujulisele kaljujoonisele sotsiaalkriitiline vari külge kleepuma niipea, kui keegi selle üles pildistanud on. aga taaveti videot «random drumming» võiks lugeda hoopis kui la:v-sto:rit. tundmatu kunstnik on joonistanud seintele organoidseid märke ja esitanud mitu statementi. me ei ole iroonilised, see lugu on tõepoolest romantiline. alica, i miss you! ma tahaksin teada, milline see alica on. ma arvan, et ta on ilus vene tšikk. sellest piisab, et ma tahan olla romantiline samas vaimus, mis siis, et elektroonika on vahel.

tehniliselt rääkides : heliga oli seis niikaua ebamäärane, kuni taavet asendas tonaalsusi genereeriva sämplipanga löökriistadel põhineva sämplipangaga. suurest kunstist sai hoobilt inimlikult arusaadav lugu. niisama vähe oligi vaja. max msp valib juhuslikke pilte ja ühendab need kokku nende järjekorranumbritele vastavate helidega oma suva järgi. skeem on isegi liiga lihtne, aga trummari võimetus lugu käima saada hakkab moodustama elulist narratiivi, hoolimata jämedatoimsest matemaatikast, mis on tema võimetuse kandekarkass. midagi pole teha : ei saa antropomorfsest mõtlemisest lahti. ja mis siis : las romancer räägib. ja alica kuulab, suured silmad pärani lahti.

4 päev : pattern recognition

tundub, et praeguseks hetkeks on «j6hvi kunstniku» projekt koondunud mustrituvastuseks : mustrid, mille otsa me võime komistada jõhvi kontserdimaja erinevates kihtides. ühest küljest on see isegi liiga lihtne : peaaegu me kõik oleme veendunud, et pole lollikindlamat skeemi videokunsti tekitamiseks, kui võtta ette mingid mustrite algoritmilised jadad, ja visuaalid nende peale ehitada. juhuslikkuse matemaatika teeb ära enamiku tööst, ja ülejäänu on suuremalt jaolt vormistamise küsimus.

aga nii lihtsaks me seda endale siiski teha ei kavatse. pärast patternite väljakorjamist tuleb valik ja järeltöötlus. see, et tund aega pilvi või tund aega varje on kokkusurutav 15sse sekundisse, ei üllata meid piisavalt. küsimus on pigem selles, kuidas neid mustreid analüüsida, mitte aga, kuidas neid imetleda. kui 15sse sekundisse kokkusurutud tund lasta niimoodi masinast läbi, et masin genereerib seda 15 sekundit pilti analüüsides heli, siis hakkavad hammasrataste jooksud sõltuma rohkem üksteisest ja vähem kunstniku esteetilisest suvast. see ongi see, mis meid huvitab : masin, mis toodab iseennast, muster, mis paljuneb.

valmiv patch

taavet keset oma suurt viljapuuaeda. okstel valmivad patchid, modifikaatorid voolavad ojadena ja maad katab pehme binaarkood. see on küberpunkari paradiis. selle servadel kasvavad ka «hui», «fuck off» ja teised pisut kahtlase väärtusega taimed, aga lõppude lõpuks : keskpäevakuumus jaotub kõikidele võrdselt ja kõigil on sama pikk tee alla jõe äärde.

kvadraat

küsimus ruumist. kontserdimaja garderoobis, sellel ajal, kui seal ühtegi riiet ei ripu, moodustub raamidest tühi kvadraat, selline, mille puhul on keeruline öelda, mispidi teda just täpselt vaatama peaks. või mispidi teda läbida tuleks. kvadraati saab pöörata ja temas saab ronida. esialgsed üles ja allaronimised on piisavad, et saada aru : sellesse kvadraati peaks saama paigutada liikumise, mis kasutaks kvadraadi kõiki nelja külge. tulemuseks oleks midagi piiratud alale surutud parkuuri sarnast. jah, võibolla pigem midagi piiratud alale surutud aeglustatud parkuuri sarnast.

soundscrape

kõigepealt tuldi kokku. läks väga kaua aega, enne kui suudeti lahti pakkida iga viimane kui kaamera, statiiv, projektor, objektiiv, fotoaparaat, videokaabel, proofil, parallaksimõõdik, kaadrilugeja, turvakaamera, parr ja laserpointer. sellest moodustus tohutu kuhil, hiiglaslik visuaalinarkari nõelapadi. ja siis äkki pöörasid nad sellele selja, istusid maha ja mängisid kuni hommikuni küünavalgel elektrikitarri ja pooleteistoktavilise siru-ulatusega lasteorelit «casio magical light». hommikuks olid isegi kõigi poolt armastatud turvakaamerad majast põgenenud ning üksildane kojamees võnkus bassirütmis teise ja kolmanda korruse vahel üles-alla.

teine kohalik akustiline narkomaania on rongide kuulamine. madalsagedusliku võnke rütmiline lööklaine, kõrv vastu relssi. olemise põhiküsimus sellisel hetkel on : kas ta läheneb või kaugeneb?

vaip

vaip tekitab hüsteeriat. lisaks tekitab ta veel ka peavalu ja ebaterveid assotsiatsioone. küsimus hommikusest deliiriumist materjaliseerub tahkel ja lainetaval kujul. tema tuvastamatu algallikas, liiv või sebra, või siis hoopiski varaöine sinusoidaalne hirmu-unenägu, liigub kusagil haaramatus kauguses. kõik, mis meile on jäänud, on paratamatu vajadus vaip üle elada. essenson on lubanud endale sellest seeliku ja kohvitassi teha ning niimoodi jõhvi tänavatele õudust külvama minna. keegi ei suuda talle piisavalt veenvate argumentidega vastu vaielda. enne, kui juhtub pöördumatu, vaip animeeritakse ja talle omistatakse happy-elektro järellainetusest välja kasvanud soundtrack.

girl : pixillated

tencu on animaator. animaatoritele meeldivad piksilleeritud inimesed. kuna neid reaalsuses nii vähe esineb, teevad nad neid ise vajalikul määral juurde. pealegi ei leppinud me kokku, mida teeme, aga esimese hooga tegime me kõik peaaegu ühte ja sedasama : hakkasime reaalsust üle kiirendama.

underground

maa all on pime. seal elavad kakud, kaevurid ja suur kole metallikola mis ise liigub. see pole esimene kord kui maa-alune tekitab vastuseta küsimusi. «mis oleks, kui asendaks transmissiooni ekstsentrikuga ja kasutaks perforatsiooni, küsis pimeda ruumi asjatundja kuusejuurelt. vastus jäi saamata.» nii jääb ka seekord. millele ei suutnud vastata 1895, sellest vaatame mööda ka meie. õigemini, me möödume sellest käsikaudu, toetudes üksnes naha elektrilisele värvitundlikkusele ja eksimatule intuitsioonile, mis ütleb meile täpselt, millist kihti mööda puurvasara löögipinge neuronite ja sünapsite tagusesse ruumi sisestada. braindamage squad unlimited.

LAB001

Väga lühidalt on meil siin selline asi. LAB001, multikunsti-aktsioon, protsessile orienteeritud lammutuskoda. Idee autorid on Taavet Jansen ja Maike Lond. LAB001-e team : Taavet Jansen, Katrin Essenson, Andres Tenusaar, Sandra Zaneva, Andreas W ja Raul Keller. Kõigil on suht erinev loominguline taust (koreograafia, animatsioon, fotograafia, reaalajaline multimeediatöötlus, kirjutamine, akustika). Organisatoorse sidejõuna on projektis Tarmo Tüür. Laboratoorseks materjaliks on kõik, mis kätte jääb. LAB001-e nädalase tegevuse ettenäitamine toimub 2. juulil algusega 16:00 Jõhvi Kontserdimajas.

Organisatoorsest vaatenurgast on LAB001 Jõhvi kontserdimaja ja Interaktiivse Üksuse ühisprojekt. LAB001-te toetavad Overall Eesti, Jõhvi kontserdimaja, Interaktiivne Üksus, MC Freedom, Pime Kana, Eesti Kultuurkapital, NPNK, Baltoscandal OFF.

[see tekst on jäetud suurtäheliseks, juhuks, kui teil on seda infot vaja mõnes artiklis kasutada]